Kaotame vaesuse aastaks 2030?! / No poverty by the year 2030?!
16:45
Esimene ÜRO jätkusuutliku arengu eesmärkidest aastaks 2030 on vaesuse kaotamine. Tegemist on probleemiga, mida ei saa ignoreerida inimesed, kes sellega igapäevaselt kokku puutuvad. Tegelikult ei tohiks seda ignoreerida ka need, kellel on võimalik probleemi ees silmad sulgeda, kuna see neid isklikult ei puuduta. Neid inimesi, kes elavad äärmises vaesuses on üle maailma kokku 836 miljonit. Sisulselt iga viies arengumaade elanik peab toime tulema vähema kui 1 euro ja 5 sendiga päevas. Kui ma oleksin samas seisus, püsiksin elus vaid teiste inimeste armust ning peaksin päeva pealt alustama mingi süvameditatsiooni kursusega, mille lõpptulemusel suudaksin eksisteerida ainult õhust ja armastusest. Hoolimata sellest, et Eestit ilmselgelt arengumaade hulka ei loeta, ei ole vaesus ka siin võõras probleem. Suhtelises vaesuses elab viiendik Eesti elanikkonnast, ehk 276 000 inimest ning absoluutses vaesuses 3,9% ehk 51 300 inimest. Seda on rohkem kui Pärnu linnas elavaid inimesi.
First UN's sustainable development goal for 2030 is losing poverty. This is a problem that cannot be ignored by the people, who have to face it every day. Actually it should not be ignored by those either, who don't face this problem every day. The number of people living in extreme poverty is 836 millions. Basically every fifth person living in the developing countries must get by with 1 euro and 5 cents every day. If i would have to live under these conditions, I should rely on the mercy of others and I should join some kind of meditation course that would teach me how to survive from love and pure air. Despite the fact that Estonia is not a developing country, poverty is an issue here as well. We have 276 000 people who live in relative poverty and 51 300 people who live in absolute poverty. This more than we have people living in our summer capital Pärnu.
Vaesus ei ole atraktiivne teema. Inimesed, keda see probleem puudutab, ei jõua tavaliselt poliitikutega ühise laua taha. Nad ei korralda proteste ning ei trügi meediasse oma lugusid jagama ning intervjuusid andma. Kes ikka tahaks, et tema nägu esindaks vaeseid või toimetulekuraskustega inimesi? Juba sõnal vaene on kuidagi halb maik juures. Nende enda jaoks on prioriteediks oma esmavajaduste rahuldamine - toit, katus pea kohal ning tervis. Samuti on meil ühiskondlikult pigem ebapopulaarne valjusti välja öelda, et tere, mina olengi see, kes vajaks abi. Kui probleemil puudub eeskõneleja, puudub nägu, puudub lugu, puudub inimlikkus, siis vajub teema lihtsalt pildist välja. Osaliselt me teame, et olukord on selline. Kuid kui sellega igapäevaselt kokku ei puutu, on seda lihtne nö ära unustada. Teistel huvigruppidel on jällegi esmakohal oma teemad, mille eest võideldakse ning nö pilti trügitakse. See ei tähenda, et vaesuse vähendamisega ei tuleks süsteemselt tegeleda. Läbi vaesusega kaasneva sotsiaalse tõrjutuse, laseme käest ühe osa ühiskonnast, kes võiks anda oma panuse majanduse edendamiseks, kultuuri edendamiseks või lihtsalt eesti asja ajamiseks. Sotsiaalseks tõrjutuseks nimetatakse olukorda, kus inimene ei saa puuduliku hariduse, väikese sissetuleku, vaesuse, materiaalse ilmajäetuse, töötuse või kehva tervise tõttu ühiskonnaelust täisväärtuslikult osa võtta ning tema juurdepääs ressurssidele ja teenustele on piiratud. Et indiviidi panus jääb seetõttu tema potentsiaalist väiksemaks, ei kaota sotsiaalse tõrjutuse korral ainult inimene ise, vaid kogu ühiskond. Probleem ei ole ainult madalates toimetulekutoetustes. Iga inimese lugu ja vajadused on erinevad. Et kujunenud olukorda täielikult mõista, tuleb analüüsida tervikuna seda, kuidas me erinevaid ühiskonnagruppe kaasame ning informeerime.
Poverty is not an attractive topic. People who are affected by this issue will most likely not go to the media, they will also not make it behind the same discussion tables with politicians for example. They will not organise protests either, cause they are busy with their every day struggles. Who would like to be the face of poverty in public? Poor already sounds bad, this word has a negative flavour to it. It is also rather unpopular in the society to step out and say that you need help. If the topic has no face and nobody speaking up for it, then this is also not talked about. Partially we all know how the situation is. If this is not a problem you face everyday, then it is easy to kind of forget about it. Other groups in the society are fighting for the rights that are important for them. But this doesn't mean that we shouldn 't deal with poverty systematically. Through social inequality that comes together with poverty we also lose all the potential that these people could have. This is also a group in society, who could give their effort to improve the economy, to develope culture etc. So the entire society is actually losing from big social inequalities.
Kaotada 2030. aastaks kõikjal äärmuslik vaesus - niimoodi on ÜRO sõnastanud esimese jätkusuutliku arengu eesmärgi. Esimese hooga tundub tegu olevat ühe eriti utoopilise mõttega. Kas see pole mitte alati niimoodi olnud, et osadel inimestel on rohkem kui teistel? Isegi keskklass on ajalooliselt suhteliselt uus nähtus. Keskkajal oli rikkamate kohustus ka oma alamaid kaitsta ning teatud mõttes oli selline ressurside paigutus põhjendatud. Tänaseks päevaks on inimkond siiski nii palju tsiviliseerunud, et nõnda palju kaitset me ei vaja. Samuti ajaloost näiteid otsides - traditsioonilistes hõimuühiskkondades oli kogukond vaid nõnda tugev, kui olid tema nõrgimad liikmed. Oli tavaks, et kogukond austab vanureid ning hoolitseb nende eest ühiselt, kui nad enam oma panust anda ei jõua. Hetkel on Eestis üksi suurimaid vaesusriskis olevaid ühiskonnagruppe just vanemaealised inimesed. Ühesõnaga, tohutu sotsiaalne ebavõrdsus ei ole paratamatus, vaid mõtteviisi küsimus.
No poverty by the year 2030. This what UN says to be the sustainable development goal number one.At first glance it feels like an utopian idea. Hasn't it always been like this, that some part of teh society is better of than the others? Even the middle class is kind of a new thing at least historically speaking. In medieval times the upper class's task was to protect its servants and peasant. So it made sence, that one group in the society was a lot wealthier than others. Nowadays we don't need this kind of protection. Also speaking of tribal societies - in tribes the group takes care of their elder members. At the current moment the biggets risk group for poverty in Estonia are older people. In a way, social inequality is not something we can't change, it is a question of our mentality.
Mida saaks üleüldse teha?
Rääkides Eestist - pingutades selle nimel, et jõuda viie Euroopa rikkama riigi hulka, ei tohiks me unustada, et meie arengu ja töö vilju võiksid nautida võimalikult suur osa ühiskonnast. Meie rahvaarvu juures on oluline aktiivselt kaasata nii paljusid kui võimalik, mitte jätta teatud osa kogukonnast oma probleemidega virelema. Päeva lõpuks mõjutab see siiski meid kõiki.
So what could be done?
When speaking of Estonia - while we are making efforts to be among the top 5 wealthiest countries in Europe, we should not forget to include the entire society. In the end of the day, this will influence us all.
Mida saaksin mina teha?
Võib tunduda, et igaüks ongi niikuinii ainult enda eest väljas ning otseselt ei saagi indiviid midagi suurt ära teha. Kuna äärmine vaesus on tegelikult osa suuremast probleemide rägastikust, siis neid samme mida saab igaüks astuda on päris palju.
- Käi ressursidega mõistlikult ümber. Ära tarbi rohkem kui sul vaja. Taaskasuta. Töötle ümber. Ja kui ise ei viitsi, siis vii oma üleliigsed asjad kohtadesse, kus teised neid veel kasutada saaksid.
- Ära rahuldu. Tuletame oma otsustajatele meelde, et probleem eksisteerib. Keegi peab ka ebamugavaid küsimusi küsima.
- Eelista kohalikke või fairtrade märgistusega tooteid.
- Kui tahad, anneta algatuste heaks, mis sinu meelest teenivad head eesmärki.
Sellised on minu mõtted, võibolla sinul on paremaid ideid? Anna oma panus. Alusta sellest, et otsustad mitte silmi sulgeda, informeeri ennast, millises maailmas me parasjagu elame.
What could I do?
It might feel, that the world is just created this way, and we have to accept it. BUt big changes get started from small steps. Since extreme poverty is a part of a bigger problem, then there are quite a few steps that everybody can take.
- Be reasonable with resources. Don't consume more than you need. Recycle. And if you are too lazy to do it yourself, take your things to places where others can recycle them.
- Don 't satisfy. Let's remind the stakeholders that this problem exists and it should not be forgotten.
- Prefer local or Fairtrade products.
- If you have extra money, donate it for a good cause.
These are my thoughts, maybe you have better ideas? Give your impact ;) Start from not closing your eyes to the reality we live in. Keep yourself updated and stay awake ;).
0 kommentaari