Mind on valitud Eesti esimeseks ÜRO noordelegaadiks aastaks 2018. Noordelegaadi programm käib käsikäes koos ÜRO üleüldise noortepoliitikaga. Probleem seisneb selles, et noorte osakaal rahvastikus on ajalooliselt üks suurimaid. Sellist massi ei saa globaalsel tasemel ignoreerida. Ning sihtgrupiga suhestumisel ja kaasamisel on oma spetsiifika. Kes see delegaat siis on? Noordelegaat on osa ametlikust Eesti ÜRO delegatsioonist ning osaleb ÜRO peaassambleel ning mitmetes erinevates komisjonides aasta jooksul. Noordelegaat annab oma sisendi noortega seotud teemadel ning osaleb delegatsiooni töös läbi koosolekutel osalemise. Samuti tegeleb delegaat Eestis parajasti oluliste ÜRO'ga seotud teemadel laiema üldsuse teadlikuse tõstmisega. Aastal 2018 on prioriteetseteks teemadeks inimõigused, jätkusuutlik areng ja Eesti kandidatuur ÜRO julgeolekunõukokku aastatel 2020-2021.

Miks ma kandideerisin?


Programmile panin silma peale 2016 aasta suvel Palestiinas. Seal olles sain ka aru, kui priviligeeritud ma olen. Ma võisin tulla ja minna nagu soovisin, ainult seetõttu, et oman Euroopa Liidu liikmesriigi passi. Privileeg, mis Eesti riigile nii kergelt kätte ei tulnud. Isklikult olen liikumisvabaduse rõõme nautinud mitmeid aastaid, tajumata, et kõigi jaoks reisimine nii murevaba ei ole. Puutusin esimest korda kokku paari UN'i töötajaga ning jäi mulje, et nad teevad päris kasulikke asju. ÜRO'sse tööle saamisele on päris kõrged nõudmised, peale hariduse on üheks kriteeriumiks üldiselt ka vanus. Minu profiilile vastasid ÜRO vabatahtliku roll, praktikandi koht ning noordelegaadi positsioon. Igal riigil on oma noordelegaadi programmi, too moment Eestis sellist programmi ei eksisteerinud. Jäi see mõte oma aega ootama ;). Tegemist on vabatahtliku programmiga ning mul on just praegu oma elus sellist õhku ja paindlikkust, et saaks ühe vabatahtliku projektiga entusiastlikult tegeleda. Elu on näidanud, et üldiselt need tasuta asjad on kõige lõbusamad. Välja arvatud tasuta kõrgharidus. See on lihtsalt tore, aga mitte alati lõbus.

Kuidas siis siiamaani läinud on? Esimese paari kuu jooksul oleme paika pannud selle aasta tegevusplaani ning tasapisi ka tegutsema hakkanud. Olen üles otsinud kõik oma tuttavad, kes samuti noortega tegelevad ning enda jaoks selgemaks mõelnud, mida ma selle aasta jooksul teha tahaks. Soovin inimõiguste ja ÜRO üle arutleda just 16-24 aastaste noortega - meie tulevikuga, mille hulka kuulun ka mina ise. Kust mujalt võiks alguse saada ühiskonna sallivamaks ja avatumaks muutumine?

Millega üldse ÜRO ise tegeleb? Kõige üldsõnalisemalt on ÜRO eesmärgiks rahu ja stabiilsuse garanteerimine maailmas. Selle laia sõnumi alla lähevad peaaegu kõik valdkonnad. ÜRO on ka maailma suurim organisatsioon - sinna kuulub 193 riiki. Sellise mastaapsusega ei saa uhkustada ükski teine rahvusvaheline organisatsioon. Suurusel on ka omad miinused. Paljud leiavad, et reaalsuses puudub ÜROl võim midagi muuta või korda saata.

Üks ÜRO jätkusuutliku arengu eesmärkidest aastaks 2030 on vaesuse kaotamine. Kuigi alates 1990ndatest on suudetud vaesuses elavate inimeste hulka vähendada poole võrra, on siiski palju tööd veel ees. Vaesust ei tule otsida kaugelt, ka Eestis elab suhtelises vaesuses 276 000 inimest ning täielikus vaesuses 50 700. Rikkuse ebavõrdne jagunemine ei ole pikas perspektiivis kasulik mitte kellelegi.

Kuidas saaksin hakkama ilma rahata? Mul on vedanud, sest mul on päris tugev tugivõrgustik. Korter, kus elan kuulub ühele mu sugulasele. Kui ma ei suudaks seal elamist enam endale lubada, saaksin kolida kas isa või vanaema juurde. Mõlemad on küll linnast väljas, kuid päkatakso ja pöidlaküüdiga saaksin vajadusel liigutud küll. Vanaema käest olen alati saanud ka minimaalsetes kogustes toitu - mune, kartuleid ja hapukurki ning kõige muud, mis vanaemade käest ikka tuleb. Kui see variant ära jääks, siis seaksin sammud supiköögi poole. Või käiks sõprade uste taga. Ühesõnaga, mul raske mõista, mida vaesus tegelikult tähendab - mul on tugev tugivõrgustik ning tänaseks päevaks on mul olemas ka teadmine, kuhu pöörduda juhul kui vajan abi. Kui oled vaene, on väga suur tõenäosus, et sind ümbritsebki vaesus. Neid asju mida pole sul, pole ka teistel su ümber. Sellisel juhul ei ole sotsiaalsest tugivõrgustikust enam kasu. Kasu on ikka, kuid toetust samal viisil väljendada ei saa. Lähim kokkupuude vaesusega meenub gümnaasiumiajast. Käisin töövarjuks toidupanga juhil, käisime koos Lasnamäe kodutute varjupaigas ning Koplis ühes kristlikus narkomaanide võõrutuskeskuses. Kodutud olid üldiselt lihtsalt elu hammasrataste vahele jäänud ning see läbi kõigest ilma jäänud. Leidus mehi, kes olid naisega tülli läinud ning ise kodunt tänavale läinud. Leidus puudega inimesi, kelle jaoks oli peaaegu võimatu endale sobivat tööd leida. Too päev, kui ma neil külas käisin oli varjupaika toodud uusi raamatuid ning meeleolu oli ülev. Need kodutud olid teinud juba esimese sammu tugevama tugistruktuuri ülesehitamisel - nad olid varjupaika tulnud. Kõik kodutud sellist valikut ei tee.

Võõrutuskeskuses olid noored, kes olid enda valikute tagajärjel kõigest ilma jäänud. Sõtuvusega kaasneb sageli ka varastamine ning enamike perekonnad ei soovinud nendega enam suhelda. Võõrutuskeskuses ei omanud nad mitte midagi peale koostöö, üksteise ning iseenda vaimu. Eesti kontekstis on iga lugu erinev, kuid hoolimata raskustest on meie inimestel siiski võimalik pöörduda erinevate institutsioonide poole, kes hädasolijaid aitavad. Probleem on selles, et need kes abi vajavad sageli ei tea, kust abi küsida.


I understood how priviliged I am during my stay in Palestine in 2016. I could come and go as I wanted, only because i had an European Union passport. Privilege that Estonia didn’t accomplish that easily. I have enjoyed the joys of travelling freely many years not thinking that for everybody it is not that easy.


I have been chosen to be Estonia’s first youth delegate for United Nations for the year 2018. Youth delegate programme goes hand by hand with UN’s general youth policy. The world is currently facing the biggest population of youth we have ever seen. This cannot be ignored on a global scale. And targeting and communicating with the youth has its own specifics. Who is this delegate then? Youth delegate is a part of the official UN delegation, participates different commitees in the UN and gives his or hers input on youth related topics. The delegate will also try to raise awarness about different UN related topics. During the year 2018 the priority topics in Estonia are human rights, sustainable development and Estonia’s candidacy to be a UN security council member during the years 2020-2021.

Why did i choose to apply for this programme?

I looked into this programme when i was spending my summer in Palestine. I met a few people there who were working in the UN and it seemed to me that they are doing useful activities. To actually work in the UN there are quite high standards, one of them is also the age. The only positions i could think of would have been volunteering, internship or applying for the youth delegate programme. At that time Estonia didn’t have a youth delegate programme. So i let this thought sail away for the moment. It is a programme based on free will, it is not payed. I currently have the freedom and time in my life to deal with a programme like this. Life has showed me that the things we do for free are usually the coolest ones.

So how has it been so far? During these first few months we have made plans for the following year and quetly started making it into reality. I have looked up all my old acquintanceses that might be intrested in cooperation. My target group is mainly youth between 16-24 years old. This is our future - Just like myself. Where else could we start the change towards more tolerance and openess.

What does UN do itself? The other question would be, what doesn’t it do? The main goal is to guarantee peace and stability on a global level. That covers almost all the fields one could think of. UN is also the worlds biggest organisatsion - it has 193 member states. There are not any other international organisations who could compete with this. Size also has its negative effects. Many think that UN is having difficulties to actually have an influence.

One of UN’s sustainable development goals for 2030 is “No poverty”. Although the number of people living in poverty has decreased significantly since the 1990s, there is still a lot of work that needs to be done. There is no need to look far when searching for poverty. In Estonia 276,000 people live in relative poverty and 50,700 in total poverty. The unequal distribution of wealth in the long run is not beneficial to anyone.

How would i survive without money? I'm lucky because I have a pretty strong social network around me. The apartment where I live belongs to one of my relatives. If I could not afford to live there, I could move to either my father’s or grandmother’s place. Both of them are out of town, but i can still move around by foot or hitchhiking. I also always get some food from my grandmother - - eggs, potatoes and pickles, and everything else that comes from grandmothers. If this option fails, then I would go find the soupkitchen. Or go knocking on my firend’s doors. In conclusion, it's hard for me to understand what poverty really means - I have a good social network and i know from where to ask for help and support. If you are poor, there is a very high probability that you are surrounded by poverty. If you don’t have anything, most likely your family doesn’t have anything either.


The closest I have seen and experienced poverty dates back to secondary school. I was a work shadow of the chairman of the Food Bank. We visited the homeless shelter in Lasnamäe and a christian rehab center in Kopli. The homeless had lost everything through different life situations - there were men who had left their homes because of fights or who had been kicked out. There were also people who couldn’t find a job because of their disability and ended up living on the streets because of that. The day when I visited them in the shelter, there was a joyful atmosphere. They had just gotten new books for the shelter. These homeless people had already taken the first step towards building a stronger support structure - they had come to the shelter. All homeless do not make such a choice.

The rehab center was filled with young people who had lost everything because of their own choices. Sometimes they had made just one bad choice that ended up taking them down the spiral a lot faster than expected. Drug abuse often takes you quickly to robbery and theft. For many of them, their families were not intrested in communicating with them anymore. In the center they didn’t own anything besides cooperation, team spirit and themselves. In Estonian context, every story is different, but despite the difficulties, our people can still turn to different institutions that help the troubled ones. The problem is that those who need help often do not know where to ask for it.