The end. Lõpp

11:44

Tegelt on see pealkiri täiesti vale. See ei ole lõpp, see on algus. Ja kõike seda, mis juhtus ja oli, ei ole võimalik niikuinii kokku võtta. Mul ükskõik, midagi räägin ma teile ikka. See on minu jaoks päris raske postitus. Esiteks on see tegelikult kokkuvõtmatu. Ma ei tahtnud veel Aserbaidžaanist ära tulla, ma ei tahtnud ka Gruusiast ära tulla ja Läti oli ainuke koht, kust ma tahtsin kiiresti jalga lasta. Aga asume siiski asja juurde. Raport teemal "Kätlini teekond koju".
29.detsember toimus Bakuus väike hip-hop battle, niiet jäin vähe kauemaks just nimelt selle ürituse pärast. Veetnud terve öö üleval kohalike tantsijatega jämmides, alustasin hommikul teekonda Bakuust Tbilisisse. Läksime ühe saksa tüübiga bussijaama ja asusime endale piirini taksot sebima. Märksõnaks hinna üle kauplemine. See saksa tüüp oli täiesti kasutu, sest isegi 2x tavalisest kallim hind oli tema jaoks sigaodav. Õppetund - ära reisi kaukaasias lääne-eurooplastega. Post-soviet riikides tulevad inimesed on palju paremad hinna üle kauplejad. Seda enam, et need taksojuhid tegelt ei tahtnud minuga kaubelda ( sest mu sugu on vale), aga see saksa tüüp vene keelt ei osanud. Ehk tegelikult olin mina põhikaupleja, aga taksojuht rääkis minuga nagu ma oleks tõlk. See selleks, jõudsime hinnas kokkulepele ja asusime piiri poole teele. Tee peal peatas meid politsei ja tuli välja, et meie taksojuhil polnud kehtivat juhiluba niikuinii. Ma siis pakkusin kõigile välja, et mul on kehtiv juhiluba et lähme sõidame edasi. Kogu seltskond naeris ja leidis, et see on hea mõte, sest kõik tahtsid enne pimedat Tbilisisse jõuda. Juht siiski ei jäänud nõusse. Eelistas hoopis tund aega politseijaoskonnas jaurata, et see probleem minema ajada. Me siis passisime niisama kuskil pärapõrgus. Lõpuks jõudsime piirile, seekord sain edukalt riigist välja ning sebisime endale uue takso. Jällegi oli saksa tüüp hinna üle kauplemises täiesti kasutu. Ma küll saan kauplemisega hakkama, aga veidi tuge on ikka vaja. Jõudsin Tbilisisse, sakslane läks oma hostelisse ning mina liitusin kamba eestlastega, kes olid tulnud Gruusiasse aastavahetust veetma.
Ma ülipikalt sellest viimasest nädalast Gruusias rääkima ei hakka, kutsuge mind kohvile ja räägin täpsemalt, aga midagi mainin ikka. Tegime nädala jooksul Tbilisist 3 väljasõitu: Gudaurisse lauda sõitma, Gorisse Stalini majamuuseumisse ja Borjomisse matkama. Minu ülesanne oli meile buss sebida, sest meid oli kokku 12 ja see oli kõige lihtsam viis ringi liikumiseks. Esimesel päeval lasi meie koostööpartner meid üle. Ta nimelt jäi Bakurianis lumetormi kinni ning ei saanud meiega ka ühendust võtta. Polnud sellest hullu midagi, vedasime seltskonna Tbilisi bussijaama ja sebisime kohapeal uue marshutka.
Teised kaks päeva olid meil eelnevalt kokkulepitud bussid. Viimasel päeval siiski läks meie bussil tee peal üks rehv katki ja keset päeva hakkas bussijuht jonnima, kuid leebus õnneks kui kutsusime ta endaga lõunat sööma. Tundsin, et suudaksin vajadusel Kaukaasias grupireise korraldada küll. Giidiks veel ei hakkaks, kohalikust ajaloost VEEL nii palju ei tea.
Ühesõnaga ulme nädal ning mu naasmine võttis ka oodatust kauem aega, kuna esimene lend hilines, jäin teisest lennust maha ning otsustasin hoopis Riiga tantsubättlil osalema jääda. Kaunis laupäev.

Mul on veidi kahju, et päris paljudega Bakuus ei jõudnud ma korralikult hüvasti jätta. Pole hullu, tulen tagasi ning siis näeme!!!!
Kokkuvõttes olen tänulik, et ma läksin. Olen tänulik kõigi supertoredate ja südamlike inimeste eest, kellega tutvusin. Olen tänulik terve selle kogemuse eest. Tunnen tõesti ennast veel tugevamana, iseseisvamana, ilusama ja targemana. Olen tänulik, et olen lõpuks kodus ja et mul on kodu ja pere kelle juurde tagasi tulla. Olen tänulik, et olen Eestist pärit ja mul on nii tore riik, kuhu tagasi tulla. Mis sest, et harjumine võtab mul veidi aega. Ühesõnaga, olen väga tänulik selle eest kes ma olen ning ka selle eest, mis mulle on antud. Elu on üks ilus asi!

Ainuke jama on see, et pean kodus jõulukaunistused maha võtma.... Samas jõuludeni jälle ainult 327 päeva!

Esialgu mõtlesin, et see postitus jääb viimaseks mõneks ajaks. Kuid võibolla siiski mitte. Hoian teid kursis.

Kallistan!

Actually, the title of this blog post is wrong. This is not the end, it's the beginning. And i can not summarize 4 months of experiences, people and places anyway. I will tell you something though. This post is not easy for me to write. First of all I was not really ready to leave Azerbaijan yet. I didn’t want to leave Georgia either. Leaving Riga & Latvia was fine for me on the other hand. But let’s get down to business. This is going to be a small raport on the topic “ Kätlin ’s journey home”.

On December 29th, a small hip-hop event took place in Baku, so i stayed longer than originally planned for that event. Superhappy I did that, cause the hiphop community in Baku is really adorable (bet it’s not the word they wanna hear about it). Having spent all night dancing I started to travel from Baku to Tbilisi in the morning of 30th of December. Me and one German guy went to a local bus station and started looking for a taxi that would agree to take us on the border. The keyword here is haggling the right price for yourself. Sorry to say, my German friend was rather useless in that. Even double-price was still cheap for him. I still don’t wanna pay 2x or 3x more than the actual price, I am sorry. So i had to haggle. Also he didn’t speak any russian, so the task was mainly up to me. It was rather funny cause the driver we were argueing with over the price, thought that the guy is the decisionmaker and I am only the translator. The truth would have been just too much for him. Eventually we agreed on the price and hit the road. Somewhere in the middle of the journey we were stopped by the police and it came out that our driver didn’t have a license. Since i have a valid driver’s licence i suggested I could drive. Everybody laughed. The driver, however, did not agree. We still had to wait until our driver made his problems go away. So we were just waiting in a police station for like an hour. Eventually we arrived at the border between Azerbaijan and Georgia. We walked through it and took another taxi in Georgia. Again we had to argue over the price, but this one was a bit easier than the first one. Once I arrived to Tbilisi, the German guy went to his hostel, and I joined the group of 12 Estonians to spend the New Year’s Eve with them in Tbilisi.

I will not talk too much about my last week in Georgia. If you wanna hear more about it, invite me out for a coffee. I will mention a few things though. We made three field trips: Gudauri for snowboarding, Gori - the birthplace of Stalin and Borjomi, cause the nature there is just amazing. It was my task to organize the buses and the driver. So I did it Caucasian style - calling and texting with some guy to agree on the price, than calling to describe the driver where he can meet us. One of our driver’s even got grumpy one day so we had to invite him for lunch to cool him down. After that he was happy again.

My final arrival to Estonia took a bit longer than planned. Since my first flight Tbilisi- Riga was delayed for like one hour ( thank you AirBaltic), I missed my Riga-Tallinn flight. While I was waiting for the bus organised by AirBaltic I found out that there is a dance battle in Riga on the same day and some of my friends were planning to be there. So i joined them and stayed one extra day in Riga.

Now i am home. Will go to London for a few days soon to see my best friend.

I'm a little sad that I could not say good-bye to all the good people I met in Baku. Maybe it means we will see each other anyway. No goodbyes, only see you laters.

Overall I am really grateful I went to Baku. I am grateful for all the beautiful people I met in that city. I am grateful for the whole experience. I really feel I changed in a good way during my stay in Baku. I am also grateful to be safely home and that I have a home and family who will always welcome me back. I am happy to be from Estonia and I am always happy to come back here. It will take me time to get used to being here, but still I love it. In summary I am grateful for who I am and what life has given me so far.

The only bad news of the day is that I have to take down Christmas decorations at home .... At the same time, Christmas is coming again only in 327 days!

I thought this post will be the last one for a while, but there is a chance it will not be…. We will see. I will keep you updated.

Hugs!

Playing sword fight in Borjomi.

Took the group for a hike in Borjomi. AMAZING

Found a random snowman and ofcourse we took photos of it.

Georgia has so many different faces.

So inside the house there is the actual house where Stalin was born. That's what they said. I was not there when it happened so I am not saying anything.