Bir, iki, üc, dört, beš - üks, kaks, kolm, neli, viis

12:09

Olen natuke aseribadžaani keelt õppinud. Pikka vestlust pidada ei suuda, aga numbrite tundmine tuleb alati kasuks. Aseribaidžaani keel kuulub türgi keelega samasse keelegruppi ning on türgi keelega väga sarnane. Ise ütlevad, et nemad saavad türgi keelest aru, aga türklased aserbaidžaani keelt nii hästi ei mõista. Sarnast keelt räägitakse ka Uzbekistanis ja Türkmenistanis. Ilmselgelt räägivad sama keelt aga veidi teise dialektiga Iraanis elavad 25 miljonit aserbaidžaanlast. Kuigi Iraani valitsus pole läbi aegade alati aserbaidžaani keele kasutamist julgustanud. 20.sajandi jooksul on nad kasutanud nii ladina, araabia kui ka slaavi tähestikku.Hetkel kasutatakse ladina tähestikku, kuid koos paari neile iseloomuliku tähega. Iraanis kasutatakse ka tänasel päeval aseribaidžaani keele kirjutamiseks araabia tähestikku. Ka neil on olemas ö, ü, ä ja õ, kuid ä ja õ kirjutamiseks kasutatakse vastavalt Əə ja Iı. Teised erinäolised tähed on Çç, Ğğ ja Şş. Päris mitmed sõnad on vene keelega sarnased, kuid hääldus on veidi teine - kreclo, divan, kolbasa, karandaš, avtobus. Ja vahel kasutavad ka ise vene sõnu - davai, privet, paka, конечно. Suur on rahvusliku televisiooni ja raadio olemasolu ning palju vaadatakse ka türgi saateid ja sarju. Infot saab enamik (84%) televisiooni ja raadio kaudu, 74% nimetas põhilise informatsiooni allikana ka vestlusi sõprade ja perega. (Life in Transistion, EBRD uuring). Niiet ajalehed ei ole väga teema.
Parimad fraasid, mida oskan:
Bomba kimi - Ma olen pomm, vastus küsimusele, kuidas sul läheb. Noorte släng.
Män täläbän, män turist deljam - ma olen õpilane, ma ei ole turist.

Lõpetasin ka Ali & Nino lugemise. Ali & Nino on Aserbaidžaani ja Gruusia versioon Romeost ja Juliast. Ali on väärikast perekonnast pärit aserbaižaani moslem ja Nino on jõukast Gruusia perest pärit kristlane. Loo tegevus leiab aset 20.sajandi algul Bakuus ning kulmineerub pärast esimest maailmasõda Aserbaidžaani lühikese iseseisvusperioodiga ja selle kaotusega. Ali paneb Ninole nö silma peale juba põhikoolis, kuid rohkem ma ei paljasta - äkki keegi tahab lugeda. 2016.aastal tuli välja ka film, kui aega leian, vaatan ka selle ära. Autorid varjavad ennast pseudonüümi Kurban Said (Nimi tähendab rõõmsat ohverdust) taha ning raamat oli pikalt "kadunud pärl". Avaldati esimest korda 1937 saksa keeles ja nö taasavastati 70ndatel ja sai pärast seda ülemaailmseks kuulsaks. Eks lugu natuke lääge ole, aga tore lugemine on ikka.

Mul sai vahepeal juuste kasvatamisest kõrini ja käisin juuksuris. Otsuse tegin kuskil kahe päevaga ning küsisin koolikaaslastelt nõu, kuhu salongi minna. Läksin ühte vähe kallimasse kohta (endiselt odav võrreldes Eesti juuksuri hindadega - 10€). Juuksurihärra oli natuke nagu kirurg või dirigent, tööd aitas teostada 3 assistenti. Üks pesi ära mu pea, lõikamise ajal ulatati kunstnikule vahendeid ning föönitamise ajal ei hoidnud peaesineja ise fööni, seda tegi üks abilistest, tema vaid suunas seda õige nurga alla. Kui lõikus läbi sai, filmisid poisid kõik mu juuste piirjoont - nii sirge oli tulemus.

Aserbaidžaan on matkamise paradiis. Käisin nädalavahetusel kahel erineval väljasõidul. Üks oli Qusar regiooni, matkasime trajektooril Laza-Kuzun. Päeval oli endiselt soe, kuid kella 17 paiku hakkas juba miinuskraadide poole tüürima. Kohtasime ka kahte uitavat seljakotirändurit - üks Rootsist, teine Saksamaalt. Nad olid tutvunud Bakuus hostelis ja leidsid booking.com'ist Lazas külalistemaja ja uitasid nüüd niisama mägedes ringi. Ma mõtlen seda otseses mõttes, sest seal ei ole radu ega teemärke jms asju. Kui sa ei taha kuhu ja kuidas sa tahad minna siis võid kogemata Venemaale uidata. Kaks uitajat liitusid meiega igal juhul ja olid pärast selle üle väga rõõmsad. Matka organiseeris Camping Azerbaijan, neid võib leida FB-st, organiseerivad midagi igal nädalavahetusel.

Pühapäeval käisime natuke lähemal. Bakuust kuskil kahe tunni tee kaugusel asub Enbil järv, mille ääres kohalikele meeldib piknikut pidada. Meie sõber kutsus meid kaasa juhuslikult, tegemist oli sellise mitteametliku väljasõiduga. Kirjelduse järgi arvasin, et sõidame kuhugi jalutame kuskil pool tundi järveni ja siis peame seal ääres piknikut. Mis tegelikult juhtus? Jõudsime lähimasse lähedal olevasse külasse ning vahetasime seal oma sõiduki suure Kamassi vastu (vaata pilte allpool). Rühkisime Kamassiga kuskil 20 minutit läbi võsa ülesmäge ning sealt jätkasime oma teekonda jalgsi. Tuli veel kuskil tunnike läbi metsa ja muda rühkida. See oli väga ilus sügisene mets, aga jällegi ühtegi teerada seal ei olnud ja kui meie sõber poleks teed juhatanud ma poleks elu sees seda järve üles leidnud. Me ei olnud seal ainsad - kokku nägin vist 30-50 inimest, kes läbi metsa ja muda selle imelise järve juurde proovisid jõuda. Seal olid ka päris vanu inimesi koos piknikukottidega ning ma ei tee nalja, see oli päris raske trekkimine ülesmäge ja läbi muda. Ja paistis, et enamik tegelikult ei teadnud, kuidas selle järveni jõuda. Päris paljud võtsid meile sappa. Peaks selle järveni mingi trepi ehitama ja kõigil 1 AZN küsima, hehehe. Kohale jõudes tegime väikse lõkke, jõime teed ja pärast matkasime samamoodi läbi muda tagasi.

See nädal said läbi ka vaheeksamid - sain kõigist läbi!

Sain oma TRP kätte ja novembris on plaanis minna veel Istanbuli ja Tehrani. :)

I have been learning some Azeribaijani language. I can’t have any conversations yet, but know ing the numbers already comes handy.The language belongs to the same language group as the Turkish language and is very similar to the Turkish. They say that they understand the Turkish language, but Turks do not understand the Azerbaijani language that well. Similar languages are also spoken in Uzbekistan and Turkmenistan. Obviously 25 million Azerbaijani people, who live in Iran also speak the same language but with a slightly different accent. Although the Government of Iran hasn’t always encouraged the use of Azerbaijani language. In the 20th century, they used Latin, Arabic, and Slavic alphabets for the written Azerbaijani.Now they are using Latin alphabet, but with a few special characters. In Iran tehy still use Arabic alphabet to write Azerbaijani language. They also have ö, ü, ä and õ, but Əə and Iı are used respectively to write õ and ä. Other special letters are Çç, Ğğ and Şş. Quite a few words are similar to Russian, but the pronunciation is slightly different - kreclo, divan, kolbasa, karandas, avtobus. And sometimes they use Russian words - davai, privet, paka, конечно. I think the number of good Russian speakers is decreasing, but on the other hand there are still many people, for who Russian is like their second language. A lot of influence is also coming from Turkey and their TV programs and series, etc.

I finished reading Ali & Nino. It is the Azerbaijan-Georgian version of Rome and Juliet. Ali is a Muslim from an important Aserbaijani family, and Nino is a Christian from a wealthy Georgian family. The activities take place in Baku in the beginning of the 20th century and the story culminates after the First World War with the short period of independence of Azerbaijan and its loss. Ali already has a crush on Nino since junior highschool, but I am not going to reveal any more, maybe some one wants to read it. In 2016 the movie came out as well, when I find time I will check it out as well. The authors hide themselves behind a pseudonym Kurban Said (it means a joyful sacrifice), and the book was a lost pearl for more than 30 years. It was first published in 1937 in German and was re-discovered in the '70s and became famous worldwide afterwards. The story is quite cheezy ( like Romeo and Juliet), but it’s still a nice read.

Meanwhile, I decided to cut my hair short again. I went to one of the least expensive places (still cheap compared to the prices of Estonian hairdressers - 10 €). The hairdresser was a bit like a surgeon or conductor, he had 3 assistants. One of them washed my hair, the others would give the hairdresser all the necessary instruments while he was cutting my hair. Even when he was drying my hair, he would not hold the blow dryer himself, the assistant was holding it and he directed it. When they finished, they all filmed the hairline of the cut with their smartphones. I felt like a piece of art.

Azerbaijan is a paradise for hiking. I went on two different trips during the weekend. One was Qusar, we trekked on the Laza-Kuzun trail. The weather was still warm during the day but around 17 o'clock, it got close to below 0. We also met two travellers- one from Sweden and the other from Germany. They had met in a hostel in Baku and found a guesthouse in Laza on booking.com , and now they were just walking around in the mountains. You should take into account that there are no paths, no roads up there. If you don’t know where are you going you might end up in Russia by accident. The two guys joined us and were really happy in the end that they did, cause they really had no idea what they were doing. I have been doing these hikes with Camping Azerbaijan, they organise something every weekend all year round. I really recommend their services.

On Sunday we didn’t go that far, we visited Lake Enbil, what is like a 2- hour drive from Baku. Our friend invited us randomly and i kind of udnerstood that it just going to be a simple walk and a picnic so i didn’t really wear the right clothes for it.

We reached the village near the lake and we changed our vehicle to a large Kamass (see pictures below). We drove the Kamass uphill for twenty minutes and from there we continued our journey on foot. It was a rather difficult walk uphill thorugh the forest - its was rather muddy and there was no track to follow. If our friend would not have led the way, I would never had found this lake. We were not the only ones planning to go for a picnic there - I saw together 30-50 people who tried to reach this wonderful lake through the forest and mud. There were also older people with picnic bags and I'm not kidding, it was pretty difficult to climb uphill on this muddy surface. It seemed that most people did not really know how to reach the lake. Quite a lot of people started following us, cause our friend new the way. Somebody should build a staircase on this lake and ask everybody one AZN, hehehe. When we arrived, we made a small fire, we drank some tea and went ack home after.

PILTE:
PHOTOS: