Võõramaalase neli varjundit/ Four shades of a foreigner
20:57Illegaalse mugavuspagulase neli nägu (see on NALI, aga samas igas naljas on natuke tõtt.... kahjuks). Ma mainisin seda korra ka eelmises postituses, et mu legaalne staatus siin riigis on hetkel natuke naljakas. Kuna kõigis maailma asjades peab alati keegi süüdi olema, siis ma süüdistaks oma kohalikku ülikooli selles ebastandratses olukorras. Aga jätkame sealt, kus lugu eelmine kord pooleli jäi.
Mu armas õeraas ja paps olid mul Bakuus külas. Üllatuslikult suutsid nad 3 päevaga juba suure osa Bakuust ära näha. Teisipäeva õhtul võtsime suuna Sheki poole, mis on seljakotirändurite lemmiksihtpunkt Aserbaidžaanis ja inimesed internetis üleüldse on sellest kohast väga vaimustuses. Kuna meile taksojuhid enam ei meeldinud, sest väga suur osa neist kooris meilt seitse nahka (üldiselt siiski paar manaati ) nautisime perega Aserbaidžaani ühistranspordi võlusid. Jõuad bussijaama ning kui oled lõpuks ka õige korruse üles leidnud, aga ei leia siiski kuskilt infot selle kohta, mis platvormilt võiks sinu buss väljuda tasub lihtsalt korra kõva häälega enda südamesoov välja öelda ning 6-8 abivalmis onu hüüavad: "Sheki! Sheki! Sheki!" ja üks neist saadab sind kindlasti ka õige bussini ära. Kui buss peaks väljuma kell 17.00, siis ta tegelikutl väljub tõenäoliselt kuskil 17.20 kui sul veab. Samas käivad usinad poisikesed korduvalt poisid bussis sulle sihvkasid, võileibu, akupanku ja kõrvaklappe müümas. Kõrgklassi teenindus!
Infrastruktuur ei ole siin just kõige parem. Suure bussiga ei ole lihtsalt võimalik otse Shekisse sõita, sest tee pole piisavalt hea. Buss kasutas seda kõige pikemat marsuuti. Google Maps ütleb sõidu pikkuseks küll 4,5 tundi, kuid bussiga saab seda sõita... 6 tundi umbes?
Four different faces of an illegal economy refugee ( this is a JOKE, but unfortuantely every joke has some truth inside). I already mentioned it in the previous post as well, that my legal status in this country right now is a little bit funny. Well, since there always has to be somebody guilty for everything in the world, then this situation i would blame on my local university, who has gotten me into this unusual situation. But lets continue the story where it ended the previous time.
My lovely sister and father were visiting me in Baku. After 3 days they had already seen most of the city. So on tuesday evening we headed towards Sheki. The town is a famous destination for backbag travellers and also a lot of people on the internet claim that it's amazing. Since we dont like the local taxidrivers anymore, we decided to enjoy the public transport of Azerbaijan. We made it to the bus station and we tried to find information on which platform our bus would be waiting. Well it was easier just say your desired estination out load and 6-8 older men started shouting "Sheki! Sheki! Sheki!" and pointing the right direction. One of them also made sure that we find the right bus. If the bus is supposed to leave at 17, it actually leaves at 17.20 if you are lucky. But at least dozins of young boys will come and try to sell nuts, sunflower seeds, sandwhiches, earplugs and powerbanks to you. First-class service!
The infrastructure is not the best here. So the bus cant really go straight to Sheki, the road isn't good enough. Google Maps claims that the journey will last 4,5 hours, but in reality it took us around 6 hours by bus.
Ööbisime imelises Motel Selmas ja hommikul jalutasime Sheki peal ringi. Meil kulus linnale pilgu peale viskamiseks 2 tundi. See on tõesti väike linn, kus on paar väga vana hoonet. Iseenesest ilus, tõenäoliselt oleks piirkonnas matkata veel ilusam. 12 paiku jätkasime oma teekonda Gruusia piiri suunas. Me saame oma asjad üldiselt aetud vene keele abil, isegi kui kõik kohalikud seda väga hästi ei räägi. Mina tunnen ka aserbaidžaani keeles numbreid, sellest on ka vahel kasu. Meiega tulid sama bussi peale 6 hiinlast, kes ei rääkinud ühtegi teist keelt peale hiina keele ja hääldasid ka kohanimesid pigem valesti. Me olime üllatunud, kuidas nad nii kaugele üldse jõudsid? Igal juhul 2 marshutkat hiljem jõudsime Aserbaidžaani-Gruusia piiripunktini ja kes ikkagi riigist välja ei saanud, olin mina.
We spent the night in wonderful Selma motel and enjoyed our morning walking around in Sheki. It took us around 2 hours to se the whole city. It really is a tiny town, with a few spectular old buildings. It's pretty, but imagine hiking around the region would be even more enjoyable. Around noon we continued our way towards Georgia. We usually arrange our things using russian language, even if most of the locals dont speak it too well. I also know numbers in azerbaijani, so that also helps. A group of Chinese people joined the same bus with us, who didnt speak any other languages besides Chinese. They also pronounced the town names wrong, so we were suprised that they had even made it so far. Anyway, two minibuses later we made it to the border and the only one who couldn't literally get out of the country was me.
Kui ma riiki saabusin, oli mul 30-päevane viisa ning mu kohalik ülikool väitis, et ajutine elamisluba saab valmis enne esialgse viisa aegumist. Kui mu viisa siis lõppema hakkas ja ajutist elamisluba kuskil veel näha polnud, uurisin, mis värk. Vastati et 22.oktoober saab valmis. See tähendas seda, et tegelikult on see valmis, aga kätte saab nädala pärast. Vist. Uurisin oma ülikooli kontaktisikult, kas ma riigist väljuda võin. Tüdruk muidugi ei teadnud. Niiet me mõtlesime perega siis, et loll on see kes ei proovi. Niiet sellepärast me proovisimegi. Ja ei ma ei saanud välja. Asja teeb koomiliseks see, et kui nad näevad piiril, et mul pole paberid korras siis nad mitte ei saada mind riigist välja, vaid tagasi Bakuusse. See ei ole mina üksi, kes selles olukorras on. Kõik rahvusvahelised tudengid on samamoodi siin kinni. Loodetavasti laheneb olukord järgmiseks nädalaks, kuid senikaua olen ma lõksus?
When I arrived, I had a 30-day visa and the university claimed that before it expires i will have my permit. When the visa started ending there was no sign of the permit. They claimed it will be ready 22th of October. And then they claimed that it is ready but I will recieve it in a week. Maybe. So I actually asked the university if i can leave the country. And the lady dealing with me didn't really know. So we thought that you would be a fool not to try. So thats we tried. And I didn't get out. It is kind of funny that they can see that my papers aren't in order but instead of kicking me out they send me back to Baku. I am not the only one in this situation, there are more students like me. Hopefully it will resolve by next week, but until that time I am literally trapped.
Piirivalveohvitseril ajas see olukrod samamoodi juhtme kokku. Ja ilmselgelt hakkas tal meist ka kahju. Ta uuris ka, mis mõttes noor neiu nüüd üksi Baku poole seiklema hakkab. Ta oli üks esimesi tõesti soliidseid härrasmehi keda ma siin kohtasin. Ta küsis isegi mu isalt luba, et minuga vestelda. Tegelikult on siin niimoodi kombeks, aga üldiselt välismaalaste puhul kõik vilistavad sellele. Piirivalveonu pakkus igal juhul mulle võimalust Baku bussi ootades tema noore lapseootel naisega nende korteris hängida. Kell oli kuski 14 ja esimene buss Bakusse väljus 20.30. Niiet haarasin võimalusest kinni, veetsin toreda neiuga lobisedes kokku 5 tundi. Rääkisime elus Balakanis, ülikoolidest, abielust, laste saamisest ja kõigest muust. Väga tore, et nad ühe võhivõõra kodutu niiviisi oma katuse alla võtsid! 20.30 istusin bussi peale ja Bakusse jõudsin kuskil 5.30 hommikul. Imeline!
The officer was also really puzzled by this situation. And he really felt sorry for us. He didn't also like the idea that I will be going back to Baku alone. He was one of the first gentelmen who i have met here. He actually asked my dad if he can speak with me. This is a common tradition here, but usually people don't care about it when it comes to foreigners. The officer gave me the chance to wait for the bus in his apartment with his young pregnant wife. It was around 14 and the next bus would leave at 20.30. So I used teh chance and chatted with this lovely lady for around 5 hours. We talked about life in Balakan, universities, marriage, having children etc. it was so nice of them to take a lonely homeless stranger into their house like this! 20.30 I got on the bus and 5.30 in the morning I was in Baku. Amazing!
Kohtusin vahepeal ka Eesti diplomaatilise esindajaga Bakuus. ADA ülikool jagas pilte minu ja lätlase tehtud üritusest "Welcome to Estonia & Latvia" ning pärast seda kirjutas mulle eesti nimega mees FB-s, et ta töötab ka Bakus ja kas ma sooviks kokku saada ja lobiseda. Ma olin muidugi nõus! Hiljem guugeldasin, kes ta on ja sain teada, et tegemist on Eesti konsuliga. Tekkis igal juhul väga tähtis ja oluline tunne. Härrasmees oli ka ajaloolane niiet oli väga põnev temaga vestelda.
I also had the chance to meet the Counsellor of Estonia in Baku. My uni shared some photos of the event "Welcome to Latvia & Estonia" and after that someone Estonian wrote to me on Facebook, that he is also in Baku and would like to meet me. Ofcourse I agreed. Later i actually checked who he was and found out that he is the Counsellor of my country. I felt rather important and special (benefits of coming from a country with a small poulation = everybody are special). The man was also a historian by hi backgorund and it was really intresting to chat with him.
Lasin inimestel minisateliite kokku voltida, kiiremaid said auhindu. Kuna ülesanne osutus oodatust raskemaks, siis kõik kes hakkama said, said auhindu. Sateliidid on TTÜ Mektory Sateliidiprogrammi promomaterjal. Jah, see sateliit millega läheb kosmosesse ka "Ta lendab mesipuu poole".
During the event I let people put together mini satellites from paper, the fastest ones would have gotten prices. since the task was harder then expected then everybody who tried and succeded, got prices. The papersatellites come from Tallinn University of Technology and are being used to promote their satellite. The one taht is going to take one Estonian song up to space.
Paari asja tahaks veel arutada. Seda minuga kokku juhtunud 4 korda, et mainin kellelegi siin, et mul on Eestis poiss-sõber. Kohe järgneb küsimus, kas ma plaanin temaga abielluda. Eks ma üldiselt mõmisen alati midagi pigem positiivseks vastuseks, aga ... Eks ma ole tüüpiline eesti rahvuse esindaja, kelle jaoks sellised küsimused on šokeerivad. Ma saan aru, et siin kultuuriruumis on see väga normaalne küsimus. Nagu Palestiinas oli tavaline küsida mis on su nimi ja millisesse jumalasse sa usud? Ka see lööb mind vahel lukku. Oma nime välja ütlemisega saan ma tavaliselt hakkama, aga millesse ma usun? Armastusse? Töösse? Iseendasse? Ma usun, et inimkond on meie planeedi peaaegu hävitanud ja üleüldiselt peaksime kõik vähem tarbima ja taaskasutust tegema. Ma tegelt tahaks uskuda jõuluvanasse ja ükssarvikutesse, aga tõenäoliselt neid ikkagi ei ole olemas. Seda ma usun küll, et ma olen printsess :D. Aga see ei ole enam seotud sellega, millisesse jumalasse ma usun. Ma usun, et me oleme kõik inimesed.
Igal juhul näete, mult ei ole võimalik saada lühikest normaalset vastust.
Sama selle abiellumisega. Üldiselt konservatiivsemates paikades reisides oleme Gregoriga paar korda väitnud, et me oleme kihlatud, aga me oleme liiga vaesed, et sõrmuseid osta. Reaalsuses ei ole me kumbki ühegi religiooni kummardaja, mis muudaks meie jaoks abielu kohustuslikuks. Teiseks isegi kui see on plaan, siis ma võin küll muidu kõva tegija olla, aga ühele põlvele ma ise küll laskuda ei plaani. Ja kolmandaks pole see kellegi teise asi. Ehk see küsimus lööb mind ka lukku.
NB! Ega ma tegelt päris ebaseaduslikult siin ei viibi. Kõik taotlused jms asjad on sisse antud. Niiet palun mitte kohalikke võime teavitada, eks ole?
Ja selfiesid on mul endast nii palju, sest vahel kui ma oam sõpradega internetis suhtlen tekib mul tunne, et nad tahaks ka teada, kuidas ma parasjagu välja näen.
Few other things I would like to discusss. It has happened a few times with me, that I mention to someone here that I have a boyfriend in Estonia. Then they would immediately ask whether I was planning to marry him.I generally mumble something rather positive as an answer, but ... I, as a typical representative of Estonian nationality, find the question shoking. I understand that this is a very normal question here. As in Palestine it was common to ask what is your name and what god do you believe in? This question would also make me confused. I can usually handle saying my name, but what do I believe in? Is it love? Working? Me, Myself and I like Beyonce explains in one of her songs? I believe that humanity has almost destroyed our planet and we should all stop consuming and start recycling. I really would like to believe that Santa Claus and unicorns are real, but unfortunately most likely they dont exist. I believe that I am a princess 100% :D. But this is no longer related to what kind of god I believe. I believe in the end we are all just people.
In any case, you see, it's not possible to get a short, normal answer from me.
The same with this marriage issue. Sometimes during traveling conservative villages, we have said it with Gregor a couple of times, that we are engaged, but we are too poor to buy the rings. In reality neither of us belongs to a church, so marriage is not mandatory for us. I also don't think I would get any social status out of it. Secondly, even if it is a plan, then I might a kick ass feminist, but I do not plan to get down one knee myself. And thirdly, it's nobody else's business anyway. So I don't know how to give a good answer to that one as well.
NB! I'm not really here illegally. All applications have been submitted. So please do not inform the local authorities, okay?
0 kommentaari