Noored kogu maailmas on juba üle aasta korraldanud meeleavaldusi ja nõudnud, et nende
valitsused astuks kliima soojenemise vastu võitlemiseks radikaalsemaid samme. Madridis
toimunud kliimakõnelused kukkusid läbi ning riigijuhid lükkasid otsuste langetamise
järgmisesse aastasse. Kas protesteerimisest pole tõesti kasu olnud ning mis takistab
meeleavaldajaid ja poliitikuid ühisosa leidmast? Tundub, et meie poliitiline eliit tõesti ei
mõista küsimuse pakilisust. Mis takistab neid ühisosa leidmast?

Pole mõtet vaielda selle üle, kas kliima soojeneb inimtegevuse mõjul või mitte. Isegi
kui see asjaolu aspekt kõrvale jätta on kapitalistlikul elustiilil tagasipöördumatud tagajärjed
ka teistel tasanditel. Indoneesia plaanib oma pealinna ümber kolida, kuna see on prügisse
mattumas. See on küll dramaatiline näide, aga me kõik oleme näinud pilte internetis
fotosid kilekotti lämbunud loomadest või plastikusaartest, mis ookeanis triivivad.

Maailmalõpu kuulutamisel on omad ohud. Ja neid viimsepäeva kuulutajaid
jagub - “tulekahjud Austraalias on ajanud koaalad väljasuremise äärele”, “tsivilisatsiooni
hukk on juba alanud” “Elu planeedil maal on suremas”. Need väited ei põhine
faktidel. Tegu on dramaatiliste üldistustega,  mille eesmärk on pälvida tähelepanu. Paanika halvab
aga mõtlemisvõime ning takistab meid ka lahendusi ostimast. Ma mõistan
keskkonnakaitsjaid - Greenpeace alustas oma tegevust juba 1970ndatel ning on kandnud
sama sõnumit juba pea 50 aastat. Kui aktvistidel onjääb tunne, et keegi ei kuula,
muutuvadki sõnumid üha dramaatilisemaks ning uudiste rohkus tänases maailmas
sunnib aktiviste üha teravamate sõnumitega välja tulema. Äärmuslikud nõudmised viivad
aga vastandumisteni. sunnivad nii inimesi kui ka poliitikuid valima pooli ning omavahel
vastanduma. Sa kas protesteerid võimu vastu või esindad võimu, kelle vastu
protesteeritakse, kuid nende kahe poole vahel ei tekion raske arendada konstruktiivset
dialoogi. Hetkel domineerib vaid jääb diskussioonis domineerima väide, et kui
võimukandjad ei keela täielikult keskkonnale kahjulike tegevusi, ei hooli nad järgmise
põlvkonna tulevikust.

Kes nüüd koaalade pärast muretsema hakkas - Ida-Austraalias möllasid tulekahjud ligi
miljonil hektaril, piirkond kus koaalad elada saavad hõlmab ligi 100 miljonit hektarit. Tuli
tõesti ohustas osasid koaalade kogukondi, kuid me ei saa veel rääkida liigi täielikust
hävingust.
Kõigist poliitika valdkondadest on just keskkonnapoliitika see, mis vajab kõige enam
ratsionaalsust ning faktipõhiseid otsuseid. Tavapärasemast intensiivsematel tulekahjudel
Austraalias on palju põhjuseid, alates traditsiooniliste eluviiside kadumisest kuni muutunud
ilmastikuoludeni. Ei ole mõtet külvata hirmu ja trotsi inimestes koaalade heaolu pärast.
See ei aita kaasa probleemi lahendamisele, vaid pigem halvab paljude inimeste
ratsionaalse mõtlemisvõime.

Inimloomusele on omane mitte püüelda võimatute eesmärkide suunas, mille saavutamine
tundub võimatu. Enamik inimesi on emotsionaalselt tugevamalt seotud ikka oma
kodukandiga, globaalne heaolu jääb kaugeks.  Kuigi
rahvusvaheline koostöö on keskkonnakaitses meeletult oluline, kuidon muutusi on kergem
ellu viia lihtsam ikkagi kohalikul tasandil. Probleemide kohta rohkem andmeid ikkagi seal,
kus murekoht ilmneb. Võibolla tasuks esimene protest suunata mõne endale lähemal
oleva keskkonnaprobleemi lahendamiseks, olles enne ka probleemi süvenenud. Me kõik
teame lugu karjusest, kes hüüdis hunti. Pidev maailmalõpu kuulutamine annab sama
tulemuse efekti, isegi kui tahetakse kuulutajad tahavad sisimas parimat.