See postitus on väga vabas vormis mõtisklus ja ei järgi tavapäraseid kirjanduslikke tavasid! Saate pildi sellest, kuidas mu mõtted tavaliselt üksteise ümber ringi tormavad. Ja tõenöoliselt on seal mõned kirjavead ka.

Mul on endiselt meeles, kuidas üks mu kunagistest treeneritest küsis mult, kes on mu iidolid ja ma vastasin pärast pikka mõttepausi värisedes, et Beyonce. Kui mult tookord küsiti, miks? Kas ma tahan ka kuulus olla? Kas ma tahan ka lauljaks hakata? Ei osanud ma konkreetset põhjust välja tuua.  Mu probleem oli see, et teadsin, et ta on mulle eeskujuks, aga ma ei osanud sõnastada miks. Nüüd ma tean. Sest väga paljudes oma lauludes kannab ta väga feministlikke sõnumeid. Muidugi on ka temal laule, millel puudub igasugune sõnum #popkultuur, haha. Aga toon paar näidet: "Irreplacable",  "I was here", "If I were a boy", "Pretty hurts" jne. (Kui aus olla, siis Beyonce'l on laul igaks elujuhtumiks - suhtedraamad, lahkuminekud, unistamine, lähedase kaotus jne).  Kui ma suureks saan ( ehk kui ma Tartus oma magistrikraadi taskusse panen), tahaksin tegeleda arengumaades/lähis-idas õpetamisega. Tõenäoliselt parim viis selle tegemiseks oleks inglise keele õpetamine ( mis on nõutud ja vajalik), kuid selle kõrvalt saaksin tegeleda ka tantsu & kunstiga. Omamoodi oleksin ka mitmekesisuse esindaja ühiskondades, mis ei ole nii multikulti ja samal ajal lihtsalt oma eksistentsiga  olen iseseisva naise hea näide. Vähemalt oma unistustes - #vankumatuoptimist. Ehk ma tahan esindada muutust rohujuure tasandil ühiskondades, kus muutus kuluks ära. Ma ei taha kuskil mingit revolutsiooni algatada, aga ma tahaks olla eeskuju, kes näitab, et kui ühiskonna pakutu ei sobi sulle, võid julgeda olla erinev. Eriti tüdrukute puhul.
Mul on selliseid "maailmapäästmise" unistusi olnud varemgi, kuid ma tunnen, et tasapisi olen ma tõesti valmis "maailma päästma". Mul on selleks sobilik karakter, kohanemisvõime, motivatsioon ja vaikselt ka teadmised ja kogemused. Oleks patt seda pagasit raisku lasta.  Lisaks on mu kohus õnnelik olla ja teha seda, mis mul silmad särama paneb!

Aga ma olen megahyped, et selline selgus mu pea kohal kokku lõi. Ma usun, et enamik inimesi vanuses 16-99 teavad seda tunnet, kus sa ei tea täpselt mis sa oma eluga teha tahad. Ja meie ümber inimesi ( + meedia + ühiskond), kes võivad sind survestada, et sa pead kindlasti kohe teadma, mis sa täpselt teha tahad ja selle nimel tööd tegema. Ala kui tahad edukaks saada ( no mida iganes see ka ei tähenda, aga see on ilmselget väga popp asi mida saavutada), pead tegema 5 aastaku plaani ja 24/7 selle nimel rabama. Bullshit, selleks et tükid paika vajuks on vaja ka time-oute aeg ajalt teha. Ja ma olen viimased aastad selles teadmatuses ujunud. Mingi aimdus on mul alati olnud, aga nüüd on mul päris klaar pilt. Ja ma olen okei ka sellega, kui see pilt peaks veel muutuma. Ühesõnaga maxzen :D. Siinkohal tahaks tänada oma suurt eeskuju Sanzut, meie pere zen-koera, kes on lihtsalt liiga zen.

Kuidas Aserbaidžaanis viibimine mind  feminstlikumaks muutnud on?
Ma tulen ühiskonnast, kus naistel on meestega peaaegu võrdsed võimalused. Viibides ühiskonnas, kus naiste võimalused on ahtamad ning väga lihtne on reaalselt ära rikkuda terve oma perekonna maine, tunnen, et seda enam peaksid naised Eestis või üleüldse Euroopas paremini ära kasutama võimalust olla ise oma elu boss. Me ei peaks jooksma suhtest suhtesse ja defineerima iseennast läbi poiss-sõbra omamise. Soov kellegagi koos olla on loomulik, kuid tuleks olla ettevaatlik, et me ei teeks seda valedel põhjustel.  Ütlen seda ka enda kogemusest - nagu enamik naisterahvaid naudin ka mina tähelepanu (mõistlikes kogustes). Ja kui ma olin noorem ei suutnudki ma reaalselt vahet teha, kas mulle meeldib see inimene või tähelepanu, mis ta mulle jagab. Ütleme nii, et see on lihtne retsept südamete murdmiseks, mis ei ole ka ilus.


Räägime veel ühel mu lemmikteemal. Keskkond. Ma olen siia saabumisest saati pidanud minivõitlust poemüüjatega, kes usinalt ja järjekindlalt mu toidukaupu kilekotti topivad, kuigi mul on alati oma riidest poekott kaasas. Enamikes toidupoodides on siin tööl ka keegi, kes su puuviljad ise ära kaalub ja kilekottidesse paneb. Samuti pean võitlust selle nimel, et nad mu banaane kilekotti ei topiks. Kamoon, banaanidel on juba koor ümber, mis ma teen selle pagana kilekotiga? Tundub nii totter, et on riike kus tasuta kilekottide jagamine on keelatud ja trahvitav. Lõpuks jõuavad need kilekotid ikkagi ookeanitesse riikidest, kus kõigil on lihtsalt ükskõik. Tegelt ma ei tea, kas neil on ükskõik. Pigem lihtsalt puudub teadlikkus. Seda enam jätkan ma oma minivõitlust, kuigi tõenäoliselt enamik mu "kodupoe" töötajaid peab mind opakaks. Fine by me.

Jõulutunde loomiseks tegime korterikaaslastega õllepudelitest jõulupuu. Tahtsin jõulupuud korterisse, kuna ma ei lähe jõuludeks koju - päris puid siin ei ole ning plastikust puud ma põhimõtteliselt ei taha, sest see tuleks ära visata pärast. Ma elan ühikas, niiet oli lootust, et võiks koguda piisavalt pudeleid, et selline äge jõulupuu ehitada. Ütleme, et kogusin natuke vähem pudeleid kui ma lootsin - aga ma olin ka ise natuke laisk nende pudelite kogumisel. Kuid lõppkokkuvõttes olen ma tänulik, kuna pidin kõik pudelid ükshaaval käsitsi ära pesema.... See ei ole tegelikult nii raske, kui neid ennem kuumas vees leotada - liim lahustub ära.  Sellest võib saada minu uus isklik jõulutraditsioon. :)

Üleüldiselt olen ma Aserbaidžaanis positiivselt üllatunud. Ma poleks oodanud, et ma midagi sellist ütlen, aga ma ei taha veel koju tagasi minna. Ma tahaks veel 4-5 kuuks siia jääda.