How I became a millionaire in Tehran/ Kuidas minust Tehranis miljonär sai

16:22

Tegime ühe pika nädalavahetuse Tehranis. Pikk nädalavahetus algas kolmapäeva õhtul ja lõppes pühapäeva hommikul. Kahjuks. Mul oli tõesti kahju, et see reis nii lühike oli, kuid 4 päeva miljonärina Iraanis on parem kui mitte midagi. Nimelt on 1€ umbes-täpselt 42 000 riaali. Mis kursiga seda raha tegelikult vahetada õnnestub on juba omaette lugu. Kuna Iraanis ei ole võimalik välismaiseid krediitkaarte kasutada (MasterCard, Visa jne), tuli kogu vajaminev raha sulas kaasa võtta ja lennujaamas riaalideks vahetada. Kunagi ei tea, mis reisil olles juhtuda võib ja kellelegi võlgu ei taha ka jääda ning tagasi Bakuusse ma poleks tahtnud hääletada ka niiet targem on pigem natuke rohkem sularaha kaasa võtta. Kokku oli mul reisi alguses siis peaaegu 12 miljonit riaali. Kui sul on 12 miljonit raha, kas sa oled siis ametlikult miljonär või ei? Ma igal juhul olin. Enam ei ole. Aga toredad neli päeva oli. Neli päeva ei olnud ka piisav, et selle rahaga normaalselt hakkama saada. Ma mõtlen, et lõpuni välja polnud mul õrna aimugi kui palju ma siis millegi eest maksma pean. Nimelt on probleem selles, et kuigi millegi hind võib olla näiteks 650 000 riaali võib müüja sulle öelda ka 65 või 65000 tomanit. Ei saa neid süüdistada - need nullid käiksid mulle ka pinda. Kohalikud ise tajuvad biiti, kuna nad teavad, mis on tavapärane suurusjärk. Me ei teadnud. Lõpuni välja ei teadnud. Mingid asjad on Euroopa hindadega, mingid asjad aga enneolematult odavad.

We spent a long weekend in Tehran. It started on Wednesday evening and ended on Sunday morning. Unfortunately. I felt really sorry that this was such a short trip, but 4 days as a millionare in Iran, is better than not going there at all. So to explain my millionare-joke: 1€ is approximately 42 000 rials. It is not possible to use MasterCard or Visa in Iran, so one should take all the cash necessary with oneself. You can change it to rials at the spot. I took a bit more than necessary, cause you never know what might happen when you travel and i didn't want to hitchhike back to Baku. So in the beginning of the trip I had roughly 12 miljon rials. If you 12 miljons in what ever currency, are you a millionare or no? I was in my opinion. But now i am not anymore. But it was fun. Eventhough four days was not enough for me at least to get a hold on the currency. To the very end I didn't understand how much i have to pay for something. The issue is, that in reality people often say the prices in tomans, which is the old currency. So if something costs 650 000 rials, the price could be presented as 65 or 65000 tomans. Can't really blame the locals for doing so - nobody likes this many zeros. They themselves handle their money, because they know the approximate price of things. We didn't. To the very end I was giving wrong notes to salespeople.

Tehrani ja Iraani kohta üleüldse võiks vist mitusetu raamatut kirjutada, aga ma üritan oma emotsioonid vähe adekvaatsemalt kokku võtta. Minu bucket-listi tekkis Iraan ja Tehran pärast Argo filmi vaatamist. See film ei ole küll ajalooliselt kõige adekvaatsem, aga stenaarium ise on lahe. Ja pärast nende linnaplaanide ja maastike nägemist olen ma Iraanile mõelnud päris palju.

Tehran on suur suurlinn. Inimesi elab seal kuskil 8 miljonit, linnaplaan on selline mõnusalt kaootiline. Võrdluseks: New Yorgis elab ka kuskil 8 miljonit. Liiklus on metsik, tõeline džungel! Kui ma peaks tegema edetabeli kõige hullumeelsemate liiklusega linnadest siis hetkel on Tehran seal number üks! Järgneb Tbilisi ja Istanbul ja pärast seda Baku ning siis Ramallah. Tehrani metroo oli lahe. Esiteks metrookaart on võtmehoidja, eriti praktiline väljamõeldis! Ma tunnen innovatsiooni juba kaugelt ära. Teiseks on metroos naistele eraldi vagunid. Nende kasutamine ei ole kohustuslik, kuid tipptunnil on see väga meeldiv. Mehed on oma vagunites nagu kilud karbis ja naised saaks oma vagunis isegi tantsu lüüa soovi korral. Minu lemmik nähtus Tehrani liikluses oli mootorattatakso. Kasutasime seda kahel korral, see on reaalselt kõige kiirem viis linnas ringi liikumiseks, kuna juhid on ummikutest möödatrügimises väga osavad ja see on lõbus. Kuigi ka natuke ohtlik, reisijatele kiivreid ei anta. Ütleme nii, et mul oleks vist viimane aeg endale religioon valida, et oleks kellegi poole palvetada sellistes olukordades. Novembri lõpp Tehranis on juba päris jahe. Päeval on temperatuur mõnus 16-18 kraadi, kuid öösel langeb temperatuur 5-6 kraadini. Et oma väikseid käekesi külma eest kaitsta olid mitmed motikajuhid enda rataste külge keevitanud suured nahast seest karvased lapakud. See nägi ka päris armas välja.

I think one could write many books about Iran and Tehran, but I will try to pack my emotions about this trip into a smaller package. Iran and Tehran have been on my bucketlist after seeing the movie Argo. Eventhough it is historically not the most accurate movie, the script is still cool. And after seeing these cityplans and landscapes I have been thinking about Iran a lot. Tehran is a huge city, It has 8 million people, just like New York. The traffic is like a jungle! If i would have to rank the cities I have visited according to crazy traffic, Tehran woul be nr1! After taht it would Tbilisi and Istanbul and then Baku and then Ramallah. I loved the subway in Tehran. Even the metrocard was a cool keychain, it was really practical. Besides that they have separate wagons for women. They are not mandatory to use, but during the rush hour, it is actually quite pleasant. You can see the men being squeesed together like fish in a can ( national dish of Estonia) while women have enough space to dance in their wagons. My favourite part about the crazy traffic of Tehran is the motocycletaxis. They are literally the fastest way to get around, the drivers really know how to get pass the traffic jams. It is a bit dangerous though, passengers are never given any helmets. I guess i should quickly pick a religion, so I could pray to someone to protect my life. The end of november in Tehran is quite chilly. During the day you can enjoy sunshine and 16-18 degrees, but night is a lot colder - around 5-6 degrees. Many of the motocyclists have added some cool leather furry gloves to their bikes, in order to protect their tiny hands from cold. This also looked so sweet.

Praktilist infot ka: Eesti (ja enamik Euroopa) kodanikud saavad taotleda Iraani sisenemiseks taotleda Visa On Arrival'it suuremates lennujaamades. Maksab 75€ ( reaalselt kõige suurem kulu selle reisi juures, lennukipiletid Baku-Tehran-Baku olid 60€). Selle jaoks on vaja reisikindlustust ja vähemalt ühe öö broneeringut kuskil hostelis või hotellis. Ma olin kuskilt internetist lugenud, et naistel on vaja ka salliga pilti, kuid see osutus valeks. Meil vedas, peale meie tuli Bakuust Tehrani ainult 2 inimest, kellel ei olnud Iraani passi ja saime oma viisad kätte kuskil 20 minutiga. Iraani külalislahkusega saime tuttavaks juba lennujaamas. Ootasime oma transferit hostelisse ja üks tüdruk tuli meiega lobisema ja ostis meile kakaod. Ja selliseid armsaid asju juhtus Tehranis kogu aeg! Nende inimeste pärast läheks ma tagasi esimesel võimalusel. Ütleme nii, et ma tõesti tundsin ennast Tehranis teretulnult ning ma ei tundnud kuskil, et oleks ohtlik või et mu ümber oleks pahatahtlikke inimesi. Nüüd neile, kes arvavad et minu arvamus turvalisuse kohta ei ole adekvaatne, kuna ma olen üldse veidi opakas, et ma sellistesse kohtadesse reisin, siis ma vannun käsin südamel, et tegelikult on mul välja arenenud päris adekvaatne sensor, millega ma ümbrust skännin. ( See on selline nähtamatu sensor, ausõna mul ei ole mingit antenni pea peal). Või noh, uskuge mind ma saan aru, kui ma kogemata mõnda valesse linna otsa komberdan. Või seda enam, arvestades seda, kus ma käinud olen ja ma olen endiselt elus ja mult pole kordagi midagi ära varastatud, tasub minu hinnangut usaldada.

Ööbisime ühe öö hostelis ja ülejäänud ööd veetsime Couchsurfi abiga kahe toreda neiu ja ühe husky juures. Meil vedas, kuna me klikkisime oma hostidega väga hästi ja veetsime nendega koos päris mitu õhtut. Nad võtsid vaevaks isegi koos oma sõbraga meid ühel õhtul mööda linna ringi sõidutada ja kontserdile vedada. Ilusate inimestega on alati rõõm tutvuda!

I will share some practical info as well: Most of European citizens can get the Visa on Arrival to enter Iran. For me it costed 75€, it was literally my biggest expence during this trip. The plane ticket was 60€. To get the visa you need a travel insurance that covers Iran and a booking for the first night at least. We were lucky, besides us there were only 2 other people on the same palne who needed a visa for Iran, so we got our visas with 20 min. We already got introduced with Iranian hospitability in the airport. A girl who chatted with us bought us hot choclate. And things like this would happen all the time in Tehran! I really want to go back, because the people were so friendly and nice everywhere we went. I really felt welcomed and safe.

One night we spent in the hostel and the rest of the trip we stayed with two local girls and a husky through Couchsurfing. We were lucky, cause our hosts were so nice and we really spent nice time together with them. They even took the trouble to drive around the city with us just to show us around. They even took us to a concert. It is such a joy to meet beautiful people!

Iraanis on naistel kohustuslik katta oma pea salliga. Välitingimustes on see päris praktiline, siseruumides natuke tüütu. Ütleme nii, et kui tavaliselt kannatavad neiud "bad hair day" käes, siis Tehranis kannatasime Pauline'ga kordamööda "bad scarf day" käes. Minu udujuustega on see pidev salli kohendamine täielik õudus, mulle tekivad mingid megasusad ja päeva lõpus näen ma välja nagu nukitsamees. Kohalikud tüdrukud panevad rätiku alla mingi õhukese mütsi, siis see püsib paremini. Enamik kandsin oma salle nagu muuseas - võimalikult minimaalselt. "Noh kui peab, siis peab, aga juuksed jätan ikka välja" stiilis.

Tehranis on paljudel inimestel kaks elustiili - avalik ja privaatne. Oma kodudes teevad inimesed kõike, mis avalikus ruumis keelatud on. Ütleme nii, et tänu couchsurfile nägime ka seda poolt.

Ja teine põhjus, miks ma pean Iraani tagasi minema, on see, et ma ei jõudnud kõiki maitsvaid-põnevaid asju ära proovida! Kuigi ma sõin iga päev uusi asju jäi mul rohkem kui pool nende köögist avastamata. Ma ei usu, et väljaspool Iraani väga häid Iraani restorane leiduks. Esmapilgul võib tunduda, et nad söövad ainult liha - šašlõkki, kebabi jne, kuid kuna ma eelistan liha mitte süüa, siis minu road olid küll väga eksootilised. Mu lemmik oli üks külmsupp soolase jogurtiga, mille sees oli kurk, kreeka pähklid, rosinad ja roosiõied. Ma kujutan ette, et printsessid sõidki vanasti ainult selliseid toite.

Kuna me läksime Tehrani inimesi ning eluolu vaatama ja kogema, siis meie eesmärk polnud kõikide vaatamisväärsuste läbi käimine. Nii mõndagi me siiski jõudsime ning täpsemalt võite piltide pealt vaadata. Kõigist vaatamisväärsustest, mida me uudistamas käisime tooksin esile endise USA saatkonna hoone. Viimastel aastatel on Tehrani külastanud üha rohkem turiste, kes hoone vastu huvi tunnevad. Üheks põhjuseks on müüridel olev anti-USA teemaline graffiti - seal oli isegi üks suur reklaambänner, millel oli Trumpi pilt ja nii inglise kui pärsia keeles "Isegi ameeriklastel on häbi, et neil selline president on". Kus on nõudlus, tekib ka pakkumine! Sellest tulenevalt on ettevõtlikud noored avanud hoones sees muuseumi. See on küll pisike, kuid külastajad võivad soovi korral ka giidi saada, kes selgitab 20.sajandi II poole sündmusi läbi iraanlaste vaatevinkli. See oli kindlasti minu jaoks üks põnevamaid seiku meie reisi jooksul. Giid selgitas, mis olid need eelnevad sündmused, mis tegelikult ajendasid 1979.aastal tudengeid USA saatkonna töötajaid pantvangi võtma.

Ma soovin igal juhul Iraani veel külastada ja väike tükike mu südamest jäi võibolla pühapäeva hommikul Tehrani. Tuleb sellele järele minna ;).

Ma isklikult leian, et erinevus on see, mis rikastab ning kahjuks globaliseerumise tulemusena muutub maailm üha sarnasemaks... Värskendav on viibida unikaalses kultuuriruumis, mis nö mainstriimist kõrvale jääb. Peale selle ütleks ma ka, et inimesed on kõikjal kus ma siiamaani käinud olen lihtsalt inimesed. Kõik tahavad lihtsalt oma elu elada ja rõõmsad olla. Tõesti meeletu avastus, aga lihtsad asjad polegi alati ilmselged ;). Võibolla jagan hiljem ka väikest videot meie reisist, kuna mu reisikaaslane plaanib ühe klipi kokku panna.

In Iran, it is mandatory for women to wear a headscarf. In the outdoors this is quite practical, indoors it's a bit annoying. Let's say that if we usually suffer from "bad hair days", then in Tehran we suffered from time to time with "bad scarf day" . It kept on slipping down from the hair and fixing it all the time made my hair really messy. Local girls put a thin hat under it, then it stays on the best.
Most of the woman kind of wear it, but don't really cover their hair. Cause in reality most of them really don't care about wearing it.

In Tehran, there are two lifestyles for many people - public and private. In their homes, people do everything that is not allowed in public space. Thanks to couchsurfing we also saw this side.

And another reason why I have to go back to Iran is because i didn't try all the tasty and exciting foods! Although I ate something new everyday, I would still have so many things to discover!I hardly believe there are any Iranian restourants outside of Iran... At first glance it may seem that they only eat meat - šašlõkk, kebab, etc., but since I prefer not to eat meat, the things i tried were really intresting. My favorite was one cold soup with salty yogurt containing cucumber, walnuts, raisins and rose flowers. I imagine that princesses used to eat such foods in the old days.

We went to Tehran to experience the city and meet cool people. So we were not that active when it came to sightseeing. We did some sightseeing, you can check out the pictures below. But from the things we saw I would highlight the former building of the US Embassy. In recent years, more and more tourists have visited Tehran, who are interested in this building. One of the reasons is the anti-US graffiti on the walls - there was even one big banner that had a picture of Trump that stated both in English and in Persian: "Even the Americans are ashamed that they have this guy as their president." As a result, enterpreunial young people have opened a museum inside the building. This is small, but visitor will be provided a tour guide who will explain the events of the second half of the 20th century through their point of view . This was definitely one of my most fascinating things for me during this trip. The guide explained what actually happened before the hostage crisis and what actually made the students to take hostages in 1979.

In any case, I would like to visit Iran again and I think i left small piece of my heart in Tehran.. So I have to go back to get it back.

I personally think that the difference is what enriches us and, unfortunately, as a result of globalization, the world is becoming more and more alike... It is refreshing to experience unique cultural spaces that are further from the mainstream pop culture. Moreover, I would also like to say that people, wherever I have travelled, are just people. In the end everybody just want to live their lives and be happy. I know it is not actually an epic discovery, but you know the simple things are not always easy to see.

Until next time!
BTW maybe soon I will share a little video of the trip ;) Since my travel buddy might put one together.

Yes. We were on motorcycle without a helmet and taking a selfie at the same time. Don't have anything to say to defend myself. Kids - don't do it? Don't do it at home? Don't do it in Europe?

But. Just look at my happy face, hehe.