Jalgrattasõit Tallinnas
18:47
Jalgrattasõit Tallinna kesklinnas on samasugune surmalõks kui 2001. aastal
Kätlin Kuldmaa
Kevad äratab paljudes meis soovi vahetada auto ja parkimisprobleemid hoopis jalgratta vastu. Mõte on ilus, kuid selleks, et Tallinnas midagi sellist ette võtta on vaja tavapärasest rohkem julgust ja pealehakkamist. Tallinna rattakogukond on juba aastaid võidelnud selle eest, et rattaga sõitmine oleks normaalne tegevus, mitte enesetapuga võrdsustatud aktsioon.
2011 aastal alguse saanud Tallinna jalgrattanädal on iga aastaga kokku meelitanud üha rohkem ja rohkem osalisi. Kergliiklusteede rajamine on populaarne ka poliitikute seas - kulu pole meeletult suur, kuid tulemuseks on üks väga konkreetne asi, millele osutada enne järgmisi valimisi. „Mina tegin, järelikult olen tegija!“ Ometi ei ole tänase olukorraga rahul ei ratturid ega arhitektid. Ahitekte ei kaasata enamasti isegi kergliiklusteede projekteerimisse ning rajatud teede esteetiline väärtus on olematu.
Tallinna linnal on isegi olemas omaette rattastrateegia, mis on üks põhjalik ja hästi ülesehitatud juhendmaterjal, mida tuleks linnaplaneerimise juures kasutada. Selle dokumendi elu sarnaneb paraku paljude teiste strateegiadokumentide saatusega. Vabaühenduste esindajad rõõmustavad, et lõpuks kaasatakse ka neid otsustusprotsessidesse, nad annavad ära oma hinge, aja ja viimsegi vaimujõu, et välja töötada võimalikult hea visioon, kuid paraku tehakse päeva lõpuks otsused lähtuvalt poliitilisest suvast, mitte aastate jooksul välja töötatud strateegiadokumendist.
Tallinna linn otsustas juba 2001 aasta üldplaneeringus ja 2010 koostatud transpordi arengukavas, et kesklinn peab kuuluma jalakäijatele ja jalgratturitele. Sellele järgnenud aastatel on ellu viidud sadu uusi projekte ja arendusi, kuid jalgrattasõit kesklinnas on täna samasugune surmalõks kui 2001. aastal. Võimalik, et toona oli kaherattalisel liiklemine isegi ohutum, sest tänavatel oli autosid mõnevõrra vähem.
Isegi rohelise abilinnapea Izmailova seisukohad ja tegevus pehmenesid pärast abilinnapeaks saamist kiiresti. Tema varasem metsik võitlus uute projektidega nagu Reidi tee muutus päevapealt siis kui mängu tulid päevapoliitilised huvid. Pärast rohelise abilinnapea nüüdseks lõppenud kahe aasta pikkust tegevust oleme endiselt olukorras, kus ka 2019. aastal ei rajata kesklinna ühtegi uut rattateed. Mitmed varem mainitud arengustrateegiad aga rõhuvad, et rattaliikluse toetamiseks tuleb alustada kesklinna ratta- ja jalakäijasõbralikuks muutmisest. Hetkel on linnavõimu suhtumine lihtne: „Sõida rattaga kui soovid, aga tee seda ainult äärelinnas meelelahutusliku tegevusena. Igapäevaseks liikumiseks on ohutum valida mõnu muu liikumisviis.“
Selline suhtumine on viinud selleni, et mitmed linnaruumi planeerijad on heitnud praegusele linnaplaneerimise juhile Ignar Fjukile ette vanamoodsaid vaateid. On seatud isegi kahtluse alla, kas Fjuk on üldse kursis Tallinna rattastrateegias mainituga ning kas ta teab, kuidas tuleks strateegiatega reaalses töös arvestada?
Kõige eelneva põhjal pole üllatav, et Tallinnas on rattaga sõitjate osakaal vaid 2%. Samal ajal meie naaberlinnas Helsingis on see juba 10%. Mida meie põhjanaabrid siis teisti teevad? Erinevalt Tallinna linnajuhtidest lähtuvad nemad parimatest planeerimis- ja kaasamistavadest ning pärast planeerimist viivad nad head ideed ka ellu. Miks raiskame aga meie nii paljude inimeste tööd ja aega erinevate nõuannete väljatöötamise peale, kui meil ei ole plaanis neid isegi kuulda võtta?
Tallinn peaks näitama avalikult ja läbipaistvalt, kes ja kuidas tagab, et aastaks 2027 oleks Tallinnas rattaliiklus kõigist liikumistest 11% nii nagu planeeritud. See põhimõte peaks kehtima ka kõigi teiste arengustrateegiate kohta. Kui oleme juba vaevaks võtnud strateegia luua siis tuleks ka läbi mõelda, kes ja kuidas tagab, et kokkulepitud järgitakse. Häid näiteid planeerimisest ja elluviimisest leidub naabruses küllaga (Stockholm, Helsingi) ning paljud neist lahendustest ei nõua kogu linna pea peale pööramist. Soovitaks Tallinna linnal just neid lihtsamaid lahendusi julgelt katsetada!
Ilusad ilmad äratavad inimestes soovi unustada auto ja selle parkimisega seotud probleemid ning hüpata hoopis rattasadulasse. Mõte on ilus, kuid selle elluviimine nõuab tavapärasest liiklemisest rohkem julgust ja pealehakkamist. Tallinna rattakogukond on juba aastaid võidelnud selle eest, et rattaga sõitmine oleks normaalne tegevus, mitte aktsioon, mis on võrdustatud enesetapuga. 2011 aastal alguse saanud Tallinna jalgrattanädal on iga aastaga kokku meelitanud üha rohkem ja rohkem osalisi. Kergliiklusteede rajamine on üldiselt populaarne ka poliitikute seas - kulu pole nii meeletult suur, ometi on tulemuseks üks väga konkreetne asi, millele osutada enne järgmisi valimisi. Mina tegin, järelikult olen tegija! Ometi ei ole endiselt rahul nii ratturid kui ka arhitektid, üldiselt ei kaasata isegi kergliiklusteede projekteerimisse arhitekte ning rajatud teede esteetiline väärtus on suhteliselt suvaline.
Tallinna linnal eksisteerib isegi omaette rattastrateegia, mis on üks põhjalik ja hästi ülesehitatud juhendmaterjal, mida tuleks linnaplaneerimise juures kasutada. Selle dokumendi elu tundub seniseni sarnanevat paljude teiste strateegiadokumentide saatusega. Vabaühenduste esindajad rõõmustavad, et lõpuks tõesti kaasatakse ka neid otsustusprotsessidesse, annavad ära oma hinge, aja ja viimsegi vaimujõu, et välja töötada võimalikult hea visioon ning lõpptulemusena tehakse otsuseid siiski lähtudes poliitilisest hetkeolukorrast, mitte aastate jooksul välja töötatud strateegiadokumendist.
Tallinna linn otsustas reaalselt juba 2001 aasta üldplaneeringus ja 2010 koostatud transpordi arengukavas, et kesklinn peab kuuluma jalakäijatele ja jalgratturitele. Tulemust näeme oma silmaga. Uusi projekte ja arendusi on selle aja jooksul ellu viidud mitmeid, kuid jalgrattasõit kesklinnas on täna peaaegu sama riskantne kui ta oli 2001 aastal. Võibolla oli kaherattalisel liiklemine toona isegi ohutum - autosid oli mõnevõrra vähem. Tundub et needki arengudokumendid seisavad lihtsalt riiulis.
Isegi kui abilinnapea kohal oli Roheliste esinaine Zuzu Izmailova, pehmenesid kiiresti tema varem uute projektidega seotud tugevad seisukohad ( konkreetne näide - Reidi tee). Pärast peaaegu kahte aastat rohelise abilinnapea eksistentsi oleme endiselt olukorras, kus ka 2019.aastal ei rajata kesklinna ühtegi uut rattateed. Mitmetki varem mainitud arengustrateegiad aga rõhuvad, et rattaliikluse toetamiseks tuleb alustada kesklinna ratta- ja jalakäijasõbralikuks muutmisest. Hetkel on linnavõimu suhtumine järgnev - sõida rattaga kui soovid, aga pigem kuskil äärelinnas meelelahutusliku tegevusena. Igapäevaseks liikumiseks on ohutum valida mõnu muu variant.
Mitmedki linnaruumiplaneerijad on heitnud ette praeguse linnaplaneerimsie ameti juhi Igor Fjukini vanamoodsaid vaateid. Pannakse küsitavuse alla, kas Fjuk on üldse kursis varem mainitud dokumentidega ning teab, kuidas tuleks strateegiatega reaalses töös arvestada?
Pole üllatav, et Tallinnas on rattaga sõitjate osakaal vaid 2%, samal ajal kui naaberlinnas Helsingis on see juba 10%. Mis on siis seal teistmoodi? Hoolimata rattastrateegia ja kaasamise olemasolust planeerimisel, jäävad soovitused siiski reaalsuseks tegemata. Tekib küsimus, miks raisata paljude inimeste tööd ja aega nende nõuannete väljatöötamise peale, kui ei ole plaanis neid isegi kuulda võtta.
Tallinna linn peaks näitama avalikult ja läbipaistvalt, kes, kuidas ja millal mõõdab, et aastaks 2027 oleks Tallinnas rattaliiklus kõigist liikumistest 11% nagu planeeritud. Sama kehtib ka teiste arengustrateegiate kohta. Kui on juba võetud vaevaks strateegia luua, tuleks ka läbi mõelda, kelle vastutada on strateegia täitmise jälgimine.
Häid näiteid planeerimisest ja elluviimisest leidub naabruses küllaga ( Stockholm, Helsingi), paljud neist lahendustest ei nõua kogu linna pea peale pööramist. Soovitaks Tallinna linnal just neid lihtsamaid lahendusi julgelt katsetada! Linn on elav keskkond ning kõigi otsuste tegemisel ei saa toetuda vaid uuringutele, vahel tuleb teatud lahendused lihtsalt järele proovida ja vajadusel siis naasta vana versiooni poole.
Ilmunud 24.aprill 2019
0 kommentaari