Tere kõigile!
Möödunud nädal läks kiirelt. Sain aasta vanemaks, mis on juba iseenesest emotsionaalselt raske tegevus, nägin mudavulkaane ja tegelesin Sergo ja Marika võõrustamisega. Kuna nad juhtumisi see aasta mulle sünnipäeva puhul Aserbaidžaani külla tulid, siis nüüd on neil kohustus mulle külla tulla mu sünnipäeval, ükskõik kus maailma otsas ma ka ei viibiks. Hmmm, kas Vladivostokis on ka võimalik Erasmust teha?
Liitusin teisipäeval esimest korda ka Baku Jooksjatega. Nad jooksevad 3x nädalas. Liikumise algatas umbes aasta aega tagasi üks UK härrasmees, kelle naine siin töötab. Põhimõtteliselt ei tegelenud härra siin Bakuus mittemillegagi ja hängis kodus. Mingi moment ütles abikaasa talle, et äkki võiksid siiski kasvõi midagigi teha ning härra algatas sellise jooksugrupeeringu. Teisipäevad on neil trepijooksu päevad. Esimene kord kui ma nendega jooksmas käisin oli Bakuus eriti vihmane päev. Jooksmise ajal oli pime ka, ma ei teadnud kuhu nad täpselt jooksevad, mu prillidel puudusid kojamehed ning treppidest üles jooksmine tundus nagu Jägala joast ülesvoolu ujumine. Kuidagi moodi jäin siiski ellu. Nad jooksevad Bakuu niiöelda põhilise vaateplatvormi otsa. Kokku kuskil 750 trepiastet. Võttis veidike kopsu kokku küll.... Neljapäeval liitumise juba koos ühe mu korterikaaslasega - ilm oli ilus ning jooksmine toimus horisontaalselt. See oli väga meeldiv!

Nädalavahetusel tahtsin linnast välja saada. Leidsin endale täpselt 3 mõttekaaslast ning laupäeval võtsime suuna Gobustani. Gobustaniga on selline naljakas lugu, et esiteks Aserbaidžaanis on 2 kohta nimega Gobustan. Üks põhjas teine lõunas. Küsisin ühelt kohalikult ka, miks see nii on. Ta jooksis täiesti errorisse, sest ta isegi ei teadnud, et neil on kaks Gobustani. Teine naljakas lugu on see, et internetis levib mitmeid erinevaid lugusid selle kohta, kui lihtne või raske sinna iseseisvalt Bakuust minna on. Meil oli aega küllalt niiet valisime kõige soodsama ja aeglasema variandi. Sõitsime ühe linnaliinibussiga linna piirile (0.20 AZN) ning teise bussiga linnapiirilt Gobustani (0.80 AZN). Maakonnabussis oli selline süsteem, et maksad siis kui välja lähed. Vist. Juhul kui tahad. Kohe kui me bussi maha istusime ja ootasime bussi väljumist, tuli bussi üks taksojuht, kes oli veendunud, et me peaks ikkagi taksoga minema. Pakkus meile, et viib meid 60 AZN-ga Gobustani. Ütleks, et ei anna võrrelda 0.80 AZN-i ja 60 AZN-i. Kui buss Gobustani linna jõudis hakkasid igas peatuses taksojuhid ukse vahelt hõikama, et äkki tahame taksot võtta. Üks takso isegi jälitas bussi ja näitas meile aknast, et 10 AZN. Kui me lõpuks õiges peatuses maha läksime oli seal kuskil 15 taksot. Ütleks nii, et pakkumine ületas nõudlust kordades. Leidsime endale toreda taksojuhi, kes meid sapakaga mudavulkaanideni viis. Inglise keelt ei rääkinud ta üldse ja vene keelt ka pigem kehvasti. Ning ta küll ütles, et teed on halvad, aga tegelikult me ei sõitnud mööda teid vaid mööda mingit tühermaad kuskil õli- ja gaasitorude vahel. Taksojuht rääkis telefoniga samal ajal kui ta autouks lahti vajus. Ütleme nii, et seltskond oli hea ja me naersime terve päev.
Natukee hiljem otsustasime, et tahaks siiski ka koopainimeste joonistuste juures käia ning pidime taksojuhiga uuesti hinna üle vaidlema. Lõpuks jäime meie 24 AZN juurde ja tema 25AZN-i juurde. Vaidlesime selle 1 AZN üle kuskil 15 minutit, lõpuks andsime järgi tingimusel, et üks meie hulgast võib ka tema sapaka juhtimist proovida. Tüüp andis järele. Naersime veel rohkem selle üle, et taksojuht istus kõrvalistmel ning sõidu lõppedes küsisime talt 5 AZN. Ei andnud, pagan.
Mudavulkaanid ise olid päris huvitavad. Nad ei ole väga suured, aga nad mulisevad ja ajavad muda välja. ümberringi on tühermaa. Üks sellistes vaatamisväärsustest, kus väga palju teisi inimesi ümberringi ei ole.
Koopamaalingud nii ekstreemselt huvitavad ei olnud. Kivid seal ümber iseenesest olid ilusad.

Laupäeva õhtul käisime klubis "house'i peol. See oli kohutav. Koht oli liiga pime ja muusika oli ka pigem halb house muss. Hinnad olid liiga kallid. Ma küll sain tasuta sisse, kuna mul oli sünnipäev, hehe.  Aga tänu sellele olin üleval kuni 5ni ja 9.15 pühapäeva hommikul roomasin silmad pooleldi suletult Marikale ja Sergole raudteejaama vastu. Hommikupoolikul näitasin neile kesklinna. Kella 14st olin neil Flame Towersis check-in, mina läksin Goethe Instituudi “Tanz in die Schule” jaoks proovi tegema. Aitan neil koreograafiat mõelda 2-3 minutilise tantsuloo jaoks. Sinna on kaasatud kakskümmend 10-14 aastast aserbaidžaani last, kes Goethe Instituudis saksa keelt õpivad. Projekt toimub enam-jaolt saksa keeles, vahel natuke vene keeles ning kui ma enam millestki aru ei saa siis natuke ka inglise keeles. Iga koosoleku lõpus teen ma kolmekeelseid lauseid või suhtlen lihtsalt kehakeeles. Aga see kõik on igal juhul väga tore ja lapsed tõid mulle kimbu lilli ka! Ning see tantsuvärk nägi peaaegu asjalik välja ka. Pool on vaja veel väljamõelda. :)  Kui ma sellega ühele poole sain, liitusin M ja S’ga Flame Towers’is  13ndal korrusel, et natuke lebotada. Nende lahkel loal võtsin nende toas ka ühe mõnusa dušši ja nautisin vaadet. Kuigi Bakuus on palju kõrghooneid, millel on ilusad vaated, asuvad leegitornid väikse künka otsas ja vaatavad kõigist tornmajadest üle. Luksus! Päeva lõpetasin õhtusöögiga kohas nimega Gate 25, mis oli ka selline kena koht kõrgel kus õhtust süüa. Ühesõnaga oli väga tore sünnipäev!Eile hommikul oli mul ka esimene aserbaidžaani ABC tund. Ka nende keeles on ä ja õ. Mõned üksikud sõnad on araabia keelega sarnased - kitab on raamat. Mõned sõnad meenutavad vene keelt:  kolbaca - vorst. Ka pigem käänavad sõnu kui kasutavad eessõnu. Vaatame, kas ma jõuan selle keelega kuhugi või mitte, aga vähemalt õpin taksojuhtidega kauplema. Hetkel tunnen numbreid 1st 5ni. Ühesõnaga äkki räägin tulevikus inglise keelt, vene keelt, natuke saksa, araabia ja aserbaidžaani keelt. Imelised karjäärivõimalused :D.